Tere kõigile, kes mu reisiseiklustele kaasa elavad! Seekord olen tagasi, et jagada oma viimaseid muljeid Sitsiilia päikese alt. Pean ausalt tunnistama, et blogi kirjutamiseks ei leidnud ma seal üldse aega – mul oli kogu aeg nii kiire ja ega ühe postituse jaoks läheb mul terve päev! Kogu teksti kirjutamine, toimetamine, SEO ja piltide valimine ja töötlus on väga ajakulukas. Peale selle olin ma niiiii väsinud sellest reisist, aga nüüd, pärast viis päeva kodus täielikku puhkust, koolitööde tegemist, teleka vaatamist ja akude laadimist, tunnen, et olen lõpuks taas valmis elama. 😄
Nagu ikka, juhtus kõike – ja loomulikult täpselt vastupidi sellele, mida plaanisin. Aga noh, eks see ole ju pool lõbu, eks?
Catania: sõbrad ja chill
Veetsin oma esimesed neli päeva armsas Catanias, ja nagu tavaliselt, olin kohe omas elemendis. Kohtusin sõpradega, tsillisin mööda linna ja nautisin kohalikku eluolu. Kõik oli nii tuttav ja kodune, et hetkeks tundus, nagu oleksin sinna juba jäädavalt kolinud (ükskord see juhtub, ma tean!). Jalutasin vanadel tuttavatel tänavatel, sõin end mereandidest ja pastast rõõmsalt punni ning veetsin õhtud mõnusalt lobisedes. Tore oli, noh!
Ainult et ma olin harjunud vaikusega, aga minu korter oli täpselt kesklinnas ja seal oli täielik hullumaja. Koerad haukusid, pommid paukusid, kassid kräunusid, inimesed mitte ei karjunud, vaid röökisid mu akna all. Kirikukellad kolisesid 24/7 nii, et tundsin, nagu elaksin helendava heliteose sees. Esimestel päevadel arvasin, et ma ei harju kunagi, aga lõpuks – uskuge või mitte – harjusin isegi sellega ära. Nüüd tundub kuidagi kummaline isegi mõelda, kui vaikne elu Eestis on!
Omaette lemmikhetked olid need, kui istusime mõne sõbraga tänavakohvikus, vaatasime inimesi, jõime veini ja lahendasime maailma probleeme. Ja muidugi, see traditsiooniline arancino/a – ma arvan, et sõin neid nelja päeva jooksul vähemalt viis. Aga kes neid loeb? 😄
Palermos: Tallinna õpilased ja uhkus oma maa üle
Kui lõpuks Palermosse jõudsin, ootas mind seal tõeliselt tore üllatus – ees olid juba õpilased Tallinna Rakenduslikust Kolledžist! See oli minu enda projekt, mille alustasin eelmisel korral, kui siin praktikal olin. Õpilased tegelesid nahatööga, ja oh, kui inspireeriv oli näha nende säravaid silmi ja entusiasmi.
Alguses nad tunnistasid, et olid üsna kinnised – uus keskkond, võõras kultuur ja keel tekitasid neil ilmselt veidi ebakindlust. Aga juba mõne päeva pärast hakkasid nad avanema ja sulandusid kohalikku ellu nagu kala vette. See oli nii südantsoojendav, et lõpuks, kui lahkumisaeg kätte jõudis, oli kõigil hea tunne südames ja nii mõnelgi pisar silmis – ka minul!
Lisaks nahatööga tegelejatele tuli Palermosse veel üks minu projekt – kaks tüdrukut Tallinna Polütehnikumist, kes õpivad fotograafideks. Meist said üsna kiiresti lähedased, sest nad olid lihtsalt nii toredad. Üks neist polnud kunagi varem välismaal käinud, ja tema jaoks oli Sitsiilia kohe korralik ekstreemne algus. Aga nad võtsid kohaliku elu ja olu imeliselt vastu – söötsin neile erinevaid kohalikke toite, mida nad vapralt proovisid, ja viisin nad esimest korda diskoteeki! Tüdrukud olid nagu mu oma lapsed, ja ka nende praktikakohad hoidsid neid täpselt samamoodi – hoolitsesid ja toetasid neid igal sammul. See oli nii ilus näha!
Ja nüüd saan seda rõõmu varsti püsivalt kogeda – asi on kindel! Aprillis, kohe pärast kooli lõpetamist, kolin Sitsiiliasse päriseks.
Praktika: Müügi asemel turundus ja vastupidi
Kui rääkida praktika ametlikust poolest, siis võin öelda, et õppisin tohutult palju. Müügitöö Sitsiilias on täiesti omaette maailm – see pole lihtsalt müümine, vaid kunst luua suhteid ja sõlmida kokkuleppeid, millele vaid itaallased suudavad lisada sellise karisma ja šarmi.
Aga, nagu ikka, läks kõik vastupidi. Kui varasematel turunduspraktikatel sattusin rohkem müüki tegema, siis seekordsel müügipraktikal leidsin end ootamatult erinevate turundusprojektide keskel. Tegin küll müüki ka, aga suurem osa ajast möödus reklaamikampaaniaid planeerides, sotsiaalmeedia postitusi kokku pannes ja isegi väikest videoklippi monteerides. Ei kurda – sain palju uut kogemust ja kinnitust sellele, et olen õiges kohas ja teen õiget asja.
Ma ei saa kindlasti jätta mainimata minu imetoredaid kolleege. Nad on lihtsalt imelised inimesed, kes võtavad sind kohe omaks ja panevad tundma, nagu oleksid üks suur osa nende perest. Tänu neile tunnen, et mul on seal tõeline tugivõrgustik, ja see on midagi, mida ma hindan sügavalt. Kolleegid pole lihtsalt inimesed, kellega ma koos töötan – nad on minu sõbrad ja inspiratsiooniallikas. ❤️
Spordiklubi eepos: Virgin Active ei võtnud mind
Olgu, nüüd tuleb see osa, kus ma pean oma ebaõnnestumisi tunnistama. Olin juba valmis end Virgin Active’i treeningsaalidesse sisse seadma – kujutasin ette, kuidas ma seal joogamatt käes, glamuurse pilguga trepist üles kõnnin. Aga siis tuli välja, et sinna saab ainult siis, kui sõlmid vähemalt kolme kuu lepingu. Kolm kuud?! Ma proovisin igasuguseid trikke – naeratasin võluvalt, pakkusin alternatiive ja isegi kaalusin, et ehk keegi klubist tahaks minu eest selle lepingu sõlmida (okei, nali). Aga vastus jäi kindlaks: ei.
Lõppkokkuvõttes pidin siiski leppima oma vana ja odavama spordiklubiga. Kasutasin seda võimalust, et endale öelda: “Ah, Ingrid, pole hullu – oluline on trenn, mitte luksus!” Aga ausalt öeldes mõtlesin iga kord trenni minnes sellele, kui palju parem oleks olnud Virgin Active’i mugavustes rassida.
Ma isegi mingi hetk mõtlesin, et äkki ei läheks üldse trenni ja seekord hoiaks raha kokku. Aga siis mulle ikkagi meenus, et sport on minu kirg ja mingi hobi peab ikkagi inimesel olema. Sport ja füüsiline aktiivsus on lihtsalt mulle nii vajalik!
Ja siinkohal üks väga huvitav (ja tüütu) fakt Itaalias trennis käimise kohta: selleks, et trenni minna, peab sul olema arstitõend. Jah, päriselt. See maksab 30 eurot. Tõendi saamiseks läksin arsti juurde (kes oli vähemalt väga kena 😄) ja ta pani mulle mingid nupukesed külge, vaatas umbes 15 sekundit, kas mu süda töötab, ja oligi kõik. Ausalt öeldes tundus see kogu asi täiesti mõttetu – ma arvan, et see on lihtsalt välja mõeldud, et inimestelt raha saada. Aga noh, vähemalt sain teada, et mu süda töötab ideaalselt! 😄
Lõpuks mõtlesin: “Tõend käes, trenn tehtud – see on ju ikkagi parem kui üldse mitte midagi!”
Etna – suur lootus ja suurem pettumus
Nüüd see osa, mis teid kindlasti huvitab – Etna vallutamine! Läksime ühel nädalavahetusel Polütehnikumi tüdrukutega spetsiaalselt Etna pärast Cataniasse. Loomulikult näitasin neile ka kohalikku elu ja olu, mis erineb Palermost väga palju. Kõik oli väga tore, aga peamine eesmärk oli ikkagi Etna. Olin lõpuks vaimselt valmis, matkavarustus pakitud, ja kõik tundus minevat plaanipäraselt. Hommikul ärkasime tüdrukutega vara, täis motivatsiooni, ja olin valmis legendaarsele vulkaanile vastu astuma. Ja siis… 20 minutit enne väljasõitu helistab autojuht ja teatab, et vihma tõttu jääb sõit ära.
Te kujutate ette, kuidas ma seal oma matkasaabastes ja kohvitass käes tänavat jõllitasin? Ma ei teadnud, kuidas seda türdukutele öelda. Ka nende nägudest võis näha suurt pettumust. Olin nii lähedal, et oleksin võinud vulkaani suitsusambaid näha, aga ei – vihm! Ega see ilm nii hull ka polnud, ma arvan, et see autojuht lihtsalt ei viitsinud. 😄
Aga vähemalt saime väikese lohutuse, sest koos Polütehnikumi tüdrukutega vallutasime Monte Pellegrino Palermos. Tegime korraliku 6-kilomeetrise matka üles mäkke ja alla tagasi. See tipu vallutamine oli omaette elamus – loodus oli hingematvalt kaunis ja rada pakkus just parajat väljakutset, et pärast oleks hea enesetunne garanteeritud. No, minul oli küll enesetunne suurepärane, aga üks tüdruk otsustas lõpuks bussiga mäest alla sõita, ja teine sai korraliku päikesepiste. Tunnistan, et ma olen vist natuke hull – olin väsimusest hoolimata täiesti õnnelik ja tundsin end imeliselt! 😄
Monte Pellegrino tippu jõudes ootas meid Santa Rosalia kirik, mis oli tõesti imeline. See pühakoda on ehitatud otse kaljusse ja on pühendatud Palermo kaitsepühakule, Santa Rosaliale. Kirikusse sisenedes, kuigi kirik oli pilgeni täis, tundsin kuidas sealne rahu ja pühadus tõmbasid kogu teekonna tähendusrikkaks. Tüdrukud olid sellest kohast samuti lummatud – eriti vaated, mis avanesid Palermole ja merele.
Mäletan, et üks tüdrukutest ütles: “See oli minu elu parim matk!” Ja ausalt öeldes, isegi kui Etna ära jäi, tundsin, et Monte Pellegrino ronimine oli rohkem kui piisav. Me naersime, vestlesime ja nautisime iga sammu. See oli päev, mis jääb kindlasti mällu – mitte ainult pingutuse, vaid ka selle imelise kultuuri ja looduse pärast, mida seal kogesime. 😊
Majanduskooli õpetajad külas: töö ja lõbu käsikäes
Sitsiilias olles sain veel ühe toreda elamuse osaliseks – minu kooli, Tallinna Majanduskooli õpetajad tulid mind vaatama! Nad tahtsid näha, millega ma seal tegelen ja kuidas praktika kulgeb. Loomulikult haarasin võimalusest kinni ja korraldasin kiirelt kogu nende majutuse ning erinevad kohtumised võimalike koostööpartneritega.
Meil oli niiiiii tore! Lisaks tööalastele tegemistele otsustasin neile tutvustada ka Sitsiilia parimaid maitseid ja elamusi. Viisin nad sööma igasuguseid maitsvaid asju – alates kohalikust pastast ja mereandidest kuni Sitsiilia traditsioonilise cannolo ja parimate veinideni välja. Päevas kõndisime ligi 20 km, aga ellu nad jäid. 😄
Tundsin end nende kohalolekust tõeliselt inspireerituna, ja oli väga eriline kogemus jagada oma tegemisi inimestega, kes on olnud minu õppimise ja arengu suur osa. Õpetajad nautisid nii Sitsiilia külalislahkust kui ka minu organiseeritud programmi, ja see kõik lõi veelgi tugevama sideme meie vahel. See oli kindlasti üks neist hetkedest, mis jääb mulle pikaks ajaks sooja mälestusena meelde! 😊
Deitimine Palermos: katastroof, mitte romantika
Juulis käisin Kirsti Timmeri juures kaarte panemas, ja uskuge või mitte – kõik, mida ta ütles, on seni täiesti täppi läinud! Ta vaatas minu jaoks ühe aasta – juulist juulini – ja ütles, et tööalaselt saab kõik olema ideaalne ja edukas, eriti 2025. Aga noh, kui jutt läks meestele, siis tuli karm reaalsus: selle aasta sees normaalset meest ei tule. Nii et tundub, et praegu on aeg keskenduda tööle ja iseendale – ja las kõik muu tuleb siis, kui aeg on õige! 😄
Sitsiiliasse minnes olin kindel, et nüüd on see aeg, kus ma hakkan lõpuks deitidel käima. Kuid, nagu selgus, oli see ikka kõvasti keerulisem, kui ma arvasin. Ausalt öeldes ei tea, mis sõna kõige paremini minu kohtinguid iseloomustaks, aga katastroof võiks olla üsna lähedal. Te ei usu, millised on palermitanod…
Ma tundsin, et oleme nagu kaks paralleeluniversumit, mis lihtsalt kunagi ei kohtu. Välimuselt on nad tõesti kenad – isegi väga kenad! –, aga nende käitumine, hoiakud, mõtted ja olekud… KINDEL EI! See oli täielik kultuurišokk. Kõige naljakam (ja samas natuke kurb) oli see, et igale kohtingule läksin lootusrikkalt, mõeldes: “Äkki seekord on tegu teistsugusega.” Aga ei – iga kord lõppes sama pettumusega.
Pean ausalt tunnistama, et see mõjutas veidi ka mu vaimset tervist. Oli hetki, kus vaatasin neid inimesi ja mõtlesin: “Appi, ma vist kunagi surengi üksi!” Aga lõpuks sain aru, et praegune eluperiood ongi see, kus pean keskenduma ainult ja ainult iseendale. Ja see on tegelikult täiesti okei. 😊
See teema väärib kindlasti omaette postitust, sest ma ei jõua siia kõiki lugusid kirja panna. Aga luban, et kui ma oma emotsioonid natuke rohkem kogutud saan, jagan teile kõike – koos naljade ja moraaliga! 😄
Nädal Piacenzas: mineviku ja oleviku kohtumine
Veetsin nädalakese ka oma kunagises elukohas Piacenzas, ja see oli lihtsalt imeline! Kohtusin kõigi oma armsate inimestega, kes on minu elu muutnud ja kellega mul on nii palju toredaid mälestusi. Alguses oli täielik nostalgialaks – nutt kurgus peaaegu iga kord, kui keegi tuttav vastu tuli või mõni vana lemmikkoht silma jäi.
Nii palju on muutunud nende aastatega, aga samas on mõni inimene ikka täpselt samasugune, nagu 15 aastat tagasi. See oli nii südantsoojendav ja meenutas mulle, kui õnnelik mul oli toona olla. Appi, kui tänulik ma olen selle aja ja nende inimeste eest! Soovin neile kõigile südamest kõike head ja loodan, et saan neid peagi jälle näha. Piacenza jääb alati minu südamesse kui koht, kus minevik ja olevik saavad kokku üheks suureks kallistuseks. ❤️
Mida ma olen õppinud, on see, et ühe koha muudavad tõeliselt ilusaks inimesed. On täiesti ükskõik, kui hingematvad on vaated või kui imeline on arhitektuur – ilma sooja, inspireeriva ja hooliva seltskonnata ei tundu ükski koht päriselt eriline. Just inimesed on need, kes loovad mälestused ja annavad igale kohale hinge. ❤️
Selline oli minu viimane Sitsiilia seiklus – täis ootamatusi, nalja ja mõttekohti. Jään juba põnevuse ja ootusärevusega vaatama, mida järgmine peatükk toob! Nagu ma eespool mainisin, sain oma unistuste tööpakkumise, unsituste ettevõttes ja olen ülimalt põnevil, et saan alustada uue peatüki oma elus. Minust saab projektijuht ning mul avaneb lõpuks võimalus alustada oma karjääri, mille nimel olen nii palju vaeva näinud. Täitunud unistus ja uued väljakutsed ootavad! 😊
Ingrid 🙂